Teadmatus.

Teadmatus on kohutav. Teada, et sa oled täielikus teadamatuses on kohutav. Teadmata kalli inimese olukorrast on kohutav.
Teadmatusega kaasneb algul šokk. Oled kindel, et midgai on juhtunud, midagi kohutavt. Kalli inimesega on juhtunud midagi, et ta endast märku ei anna. Kujutlused võimalikult "juhtunudt" on kohutavad. Leebetest kuni kõige karmimateni välja.
Järgmisel hetkel tabab sind meeletu vabanduste otsimise maania. Sa kujutad omale, ette, mis põhustel ta ei saanud endast teada anda - kindlasti PIDI ju olema midgai, et ta ei andunud endast märku. Infotehnoloogia jupsis, äkki ta ei taha minuga sulheda , väldib mind?
Veidi järele mõelnuna ollake vihane. Vihane, et kallis inimene ei anna endast märku, ometigi peab ju olema mingigi võimalus anda , et" kõik on ok", "olen elus ja terve.... ". Ja siis oled alguses tagasi, äkki siiski pole kõik korras. Äkki siiski on juhutunud midgia kohutavat. Ta ju muidu annaks endast märku.
Peale selle juurde jõudmist jõutakse jälle šoki juurde nind siis jälle otsitakse vabandusi - NÕIARING ,millel ei tule enne lõppu kui tuleb lõpp teadmatusele....