Sõprus

Kahepaiksus on kui tõbi, mis uus moestiil levib yhelt , teisele. Kahepaikne inimene on kui limane nälkjas, kellel on põhiline omada võimalikult plaju naevatavaid ja Tere ytelvaid kehasid. Tema jaoks aga on idyllilised klehad, keda ta ise austab ja kelle meelejärgi ta yritab kõige enam olla ning madalamad kehad, kes lihtsalt on olemas... naeratavad ja ytlevad , et nood tema sõbrad on. Kahju, et inimesed ei väärtusta endale sõpruse olemust.

Sõprus on midagi muud kui igahommikused tered ja kellegagi koos "hängimine". Sõpruses ei ole lahedad peod ja "vinges" seltskonnas olemine. Sõbrad ei ole need, kellega peab end täis jooma ja tõestama kui kõva ma olen. Sõbrad on midgai hoopis suuremat ja tähendurikkamat kui yks keha, kes teab sinust või-olla rohkem kui nii mõnigi. Kes teab, mis sulle meeldib, ei meeldi, mis on sulle vastukarva, mis mitte. Sõber teab, mida sa elult ootad. Teab, kuidas sa seda saavutada oled yritanud ja yritad.

Sõpru on maru raske saada kuid väga lihtne kaotada.

Hea sõber ei hylga oma sõpra , et olla koos kellegi "lahedamaga". Kellegiga, kellega saab teha midgai, mida ta varem teinud pole. Tavaliselt muidugi juhivad need halvale teele, kui seda ei mõisteta kui eelmine sõber-keha seda mainib - muidugi, ju ta on lihtsalt kade.
Sõpru ei visata nurka kui nukku, millega enam ei mänigta. Sõpradest ei kasvata välja naguväiksesk jäänud pykstest.
Sõber ei ole selleks, et nad sind raksel ajal lohutaksid ja sinu kohutava meigi ja kleidi heaks kiidaksid. Samuti ei ole sõbrad kohustatud sulle meest sobitama. See on iseenda valik ja teise seltskonda sattused mehe kosimine ei ole kyll mingi saavutus, millega priisata.

Vahel võiks mõelda neilegi, kes SINU kapriiside pärast kannastaid. Kuid nad siiski andestavad, nad on su sõbrad. Kuid nende heataktlikkust ei tasu proovile panna. Ka sõbrad on inimesed.